Hei. Kui ma viimati kirjutasin oli Remy 6.kuune, tänaseks on sellest beebist saanud 2a ja 3kuune poiss kes käib ilusti lasteaias. Aga räägime siis mis vahepeal on juhtunud.
Kui Remy oli vaid 9kuune, sattusin ma haiglasse ja pidin oma lapsest eemal olema 3päeva. Miks ma aga baillasse sattusin? Nimelt kui olin rase oli mul rasedusaegne diabeet, näidud jne olid küll korras terve see aeg. Kui Remy sündis käisin perearstil veresuhkurt mõõtmas, et suur tõenäosus on ka edaspidi diabeedikuks jääda, kuna ka vanaema on diabeedik. Peale Remy sündi aga oli koheselt veresuhkur normis. Aprilli lõpus siis sattusin haigla. Terve aprilli kuu oli tervis väga kehv ja ma ei saanud aru mis on toimub.
- Nimelt mul suu kuivas 24/7 ka öösel ärkasin, kuna suu oli nii kuiv kui kõrb.
- Ma ei jõudnud enam parklast maja eest tuppa kõndida niiet ma ei hingeldanud. Ma reaalselt ei suutnud korralikult hingata.
- Mu kaal langes ja ma ei teinud mitte midagi.
Ühel päeval kui läksime ämma ja äia juurde, siis ämm mainis, et kas oled veresuhkurt kontrollinud, et äkki on diabeet. Järgmisel päeval läksime maale mu ema jure, sõin seal paar kommi ja siis meenus, et saame veresuhkurt seal mõõta. Veresuhkur sel päeval oli 16 millegagi. Arvasin, et okei kuna sõin kommi siis ilmselt sellest. Järgmisel päeval mõõtsin hommikul kohe kodus ja veresuhkur oli 19, mis on tikka väga kõrge. Normaalne veresuhkur on 4-5. Sel hommikul läksin ma haigla. Kui ma sealt välja sain olin ma I. tüübi diabeedik, raskemn varjant. Läksin apteeki ja sain ostsin oma ravimid välja(insuliin, vererõhu roht ja kilpnäärme roht). Nagu noor vanainimene. Siin ma nüüd olen süstin end igapäev, et elada. Õnneks on eli tehtud nii lihtsaks, et I.tüübi diabeetik saab endale soodsamalt dexcom one sensori, mis mõõdab iga 5minuti tagant veresuhkurt. See on selleks, et ei peaks oma näpu otsasi torkima.
Aga räägime sellest pikemalt mõni teinekord.
Aga mis siis veel juhtunud on?
Nimelt Remy läks lasteaeda 1a6kuuselt. Kõik oli lilleline, sõnu tal küll eriti ei olnud, aga ma ei muretsenud, sest teistega suheldes lasteaias ju ikka hakkavad sõnad külge. AGA ei, nii ei läinud. Arvati, et äkki võib adenoidis asi olla, kuna hingab ka suu kaudu. Juunis käisime perearstil, et saada saatekiri nina-kurgu-kõrva arstile, saime aja augustiks. käisin ise igapäev vaatamas, et ehk saab kuidagi aja kiiremaks. Saime lõpuks aja juuliks. Käisime, ära ja saimegi opi aja augusti algusesse, test oli suurenenud adenoid. Opp läks ilusti, Läks paar-kolm nädalat mööda ja hakkasidki vaikselt sõnad tulema, aga siiani on tal ainult 25-30 sõna. Nüüd homme läheme perearstile, et saada saatekirja logopeedi juurde. Eks siis näha ole mis ja kuidas saama hakkab.
Ja viimaseks rõõmsaks teemaks on see, et me võtsime endale varjupaigast teise kassi juurde. Esimesed päevad oli ta nii arg, et kartis meid kõiki. Hetkel pelgeb veel kiireid ja äkilisi liigutusi, kuid muidu on ta suur paimaias kiisu.
Ehk seekord nii pika vahet kirjutamisele ei jää.
Varsti räägime jälle.
Kommentaarid
Postita kommentaar